Enne loo algust kordan igaks juhuks üle, et meediaväljaannetel on selle loo refereerimine keelatud.

Küsimus “Kuidas sul päriselt läheb?” on minu hinnangul üks ütlemata põnev küsimus. Ühelt poolt tahaksin ma seda kuuldes kassi kombel karvapalle öökida, teiselt poolt küsijale suurest õnnest kaela viskuda. Mitte, et mul oleks probleeme bipolaarsusega. Ma olen lihtsalt sündinud ajal, kui laste pähe istutati veel onu Heinosid. Nähtamatuid Heinosid, kes siis terve ülejäänud elu seal peakestes puuküürnikena elades muudkui “Tundeid avalikult ei näidata!” korrutasid. Täiskasvanu eas sai meie põlvkond õnneks aru, et ega see tunnete alla surumine just kõige õigem asi ole. Kuna see onu Heino seal peakeses oli aga aastatega juba nii omaks saanud, siis ei viitsinud me kõigi muude kohustuste kõrvalt tema peast välja ajamisega tegeleda. Kuniks enam teistmoodi ei saanud.  


Kui see jutt tundub teile veidi krüptiline, siis just täpselt nii ümber nurga ma oma tunnetest tavaliselt räägingi. 75% ajast valitseb minu peas see onu Heino, kes korrutab, et teeme seltskonnas parem paar lõbusat nalja ja hoiame oma hirmud, mured ning ebaõnnestumised ikka enda teada. Kuniks see kõik siis ühel halval päeval ühe suure paanikahooga vales kohas välja vupsab.

Aga prooviks täna teisiti. Prooviks ausalt rääkida. Kuidas mul päriselt läheb?

“Hästi!” Vastab onu Heinoke seal peas. “Kiirelt!” Lisab ta igaks juhuks entusiastlikult. See onu Heinoke võib eelmisest sajandist küll pärit olla, aga ta teab väga hästi, et tänapäeva standardite kohaselt on vaid kiire elu edukas elu. Mida kiiremini sa kõigist tänaval mööda kõnnid, seda tähtsama mulje sa endast jätad. Seetõttu hakkas onu Heino hiljuti minu peas isegi kiirkõnniga tegelema.

Kusagil selle sisemise onu Heino kõrval kõlab aga üks tagasihoidlikult tasane hääl. “Tegelikult on päris raske” Kartuses, et sisemine Heino hakkab selle lause peale jälle lõugama, lisab tasane hääl kiirelt: “Ma saan tegelikult aru küll, et mul on soe toit laual ja armastav perekond ümber. Ma tean, et mul ei ole õigust millegi üle nuriseda.” Sisemine onu Heino on seda lauset kuuldes silmnähtavalt rahul. Isegi nii rahul, et ta suundub nüüd ühte kaugemasse peasoppi seda edukate inimeste kiirkõndi tegema. Nii saab tasane hääl teiega juba natuke julgemalt rääkida.  

Raske on. Raske, sest ma olen koguaeg pojaga üksi kodus. Isegi mitte oma kodus, vaid iga nädal mõne uue sugulase kodus mõnel uuel ajutisel madratsil. Hetki, kus ma saaksin kasvõi paar minutit täiesti üksi olla, enam justkui ei eksisteeriks. Vaatamata maailma kõige armsamale ja lõbusamale seltsilisele, kellega ma igat minutit oma päevast jagan, tunnen ma end üksikuna. Vahel tahaksin selles Peepu süüdistada, aga selleks ei ole mul mitte mingisugust õigust. Ta on suurepärane elukaaslane ja suurepärane isa. Iga tema vaba hetk kulub meie kodu ehitusele. Aga kodu ei saa ega saa valmis. Vahel on mul tunne nagu me oleks Peebuga aasta aega ühte veidrat kaugsuhet pidanud. Mina Pauliga kuskil eest ära olles ja Peep muudkui ehitamas. See on kurnav, tohutult kurnav, meile mõlemale.

Peep tuletab mulle aeg-ajalt ikka meelde, et ma talle ütleks, kui ma puhkust vajan. Aga milline ema paneb enda heaolu oma pere omast ettepoole? Milline rongaema läheb tunnikeseks jalutama, kui ta teab, et selle tunniga jõuaks elukaaslane poole toa jagu laminaati maha panna?

Jah laminaati, mitte uhket kalasabaparketti nagu kõigil teistel ideaalsetel Instagrami kodudel. Okei, kõigi kodudes ei ole kalasabaparketti. Mõnel on vist ka inglite hiiepuust voolitud parkett. Meil ei ole aga üldse parketti. Või no õigemini oli. Üks nõukaaegne kultuurimajaparkett, millest me lõpuks ikkagi loobusime. Nüüd on meil siis laminaat. Mitte, et me fännaks plastpõrandaid. Mitte, et me tahaks oma laminaadiga hirmus erilised olla. Raha sai lihtsalt otsa. Kohe täitsa otsa.

Nii liitus kurnatusega kadedus. Silme ette kerkisid need ideaalsed Instagramis nähtud kodud - kõik eranditult kalasabaparketiga. Mina tahtsin ka ideaalset kodu! Mina tahtsin ka kalasabaparketti! Kus on teiste laminaadid?

“No aga kutsu siis need oma Instagrami inimesed meie laminaati vaatama! Las tulevad ja tutvuvad selle suure vaatamisväärsusega - odav põrand. Viie euro eest võivad laminaadile pikali heita ja isegi pilti teha. Ikkagi esimene kord elus, kui seesugust põrandat näevad. Johhaidi ma ütlen! Vanasti elasid inimesed muldpõrandal ja ei kurtnud ükski naine, et naabri Eevil on mulla peal kalasabaparkett. Kui kurtis, sai külahullu tiitli külge. Kalasabast tehakse koertele suppi, mitte põrandat! Mine veel kiirkõndi tegema. Vahepeal jõuab see tasane hääl meie pea täitsa hulluks ajada.”

Sisemisel Onu Heinol on õigus. See on täielik pseudoprobleem. Suure P-ga. Küll aga ei muuda see fakti, et rahad on meil otsa saanud.

“Mine siis tööle ja lõpeta see hala! Minu ajal sünnitasid naised kartulivagude vahel ja kui lapse kätte said, kündsid aga muudkui põldu edasi. Sina istud nagu munaskana juba kaheksa kuud kodus.”

Heino, ma olen tegelikult hetkel ka kodust töötades raha teeninud, aga see ei ole lihtsalt piisav.

“Muidugi pole piisav, kui sul on töö ja lapse kõrvalt aega veel Instagramis passida. Vahid muudkui võõraste kalasabaparkette, endal kodus ustav laminaat ootamas! Ei ole tõesti kõige kenam teine, aga ega sa nüüd ise ka teab mis hea saak ole. Kalasabaparkett ei vaata sinusuguste poole nagunii. Tema käib vaid edukates seltskondades ringi! Aeg on telesse tagasi minna, võib-olla leiad sa sealt oma parketi!”

Võtsin sisemise Heino nõu kuulda. Otsustasin tagasi telesse minna. Kõndisin poeg süles mööda tuba ringi ja proovisin muudkui intervjuusid kokku leppida. Tundsin vanat head elevust ja rõõmu. Kuniks varisesin jälle kokku. Masendus tuli peale. Ärevus, hirm ja väsimus. Tundsin, et ma ei oska selle kõigega hakkama saada. Ma ei suuda teha tööd, muretseda konstantselt kodu pärast, olla päevad läbi üksinda ja jääda selle kõige juures pojale suurepäraseks emaks ja Peebule suurepäraseks elukaaslaseks. Ma ei suuda tunda rõõmu teiste põrandatel elamisest.

“Alla ei tohi anda! Kas sa nii nõrk oledki?”

Heino, ma ei ole nõrk, ma olen lihtsalt nii väsinud.

“Mis sa arvad, et sa oled ainus inimene Eestis, kes on väsinud?”

Ei Heino, ei arva. Lihtsalt minu pea on täis tumedaid mõtteid ja keha üle võtab üha enam võimust ärevus.

“Mõtle lihtsalt positiivseid mõtteid. Ma lugesin üks päev Facebookist head tsitaati. Live, love, laugh. Heelia, live love laugh! Ei ole ju nii raske. Minu ajal ei saanud Facebookist tsitaati Live Love Laugh lugeda. Ole õnnelik, et sul seegi võimalus on!”

Aga ma ei suuda. Onu Heino, ma olengi üks suur saamatu käkerdis. Mina käisin ka üks päev Facebookis, aga live love laugh tsitaadi asemel söötsid algorütmid minu feedi tsitaadi - Heelia on debiilik.

“Aga eks sa oledki natuke debiilik, kui sa kommentaariumeid lugemas käid. Ükski normaalne inimene oma jalga sellise sopa sisse ei tõsta!”

Heino, see naine, kes mind debiilikuks kutsus, ei olnud minu sõber. Ma ei teadnud teda. Lugesin tema profiililt, et ta on Elroni piletikontrolör. Lugesin seda ja tundsin nii suurt kurbust. Ta ei ole robot. Võib olla on ta mulle kunagi isegi mõne rongipileti müünud. Nende koledate lausete taga on inimesed meie ümbert. Miks on neis nii palju kurjust, õelust ja viha?

Otsustasin, et ühtegi intervjuusid ma enam tükk aega ei anna. Mõtlesin, et panen Instagrami üldse kinni. Sellel Elroni piletikontrolöril on õigus. Minusugust inimest ei ole meie ühiskonda vaja, veel vähem siis kuskile avalikult oma mõtteid jagama. Ma suutsin selle kontrolöri üle isegi natuke rõõmustada. Arvatavasti ei osanud ta uneski näha, et just tema arvamus panebki minu suu kinni. Mõelge milline võit ühele kibestunud inimesele.

“No aga panid sa siis oma Instagrami kinni? Ei pannud jah? Muidu ei saa kuskil võõraste kalasabaparkette piilumas käia jah?”

Tead Heino, sa ei usu, mis ma sulle nüüd ütlen. Sa võid minu kalasabaparketi üle ju nalja teha, aga sinu nõuandeid ma enam kuulda ei võtnud.

Esimest korda elus lõin lärmaka onu Heino oimetuks ja kuulasin seda tagasihoidlikult tasast häält. Alustuseks loobusin veel üheks hooajaks teletööst. Nutsin ja tundsin end allaandajana, aga teadsin, et mul on vaja kõigepealt kodu valmis ja pea terveks saada. Seejärel keelasin endal mitte ainult kommentaariumite, vaid üleüldse uudiste lugemise. Muidugi ka Facebookis scrollimise. Isegi võõraste kalasabaparkette ei käinud Instagramis piilumas. Vastasin vaid lähedaste sõnumitele ja veetsin pikad päevad Paulilt elurõõmu õppides. Poja on selleks parim õpetaja, sest temal on alati lai naeratus näol. Mina ei tea, kuidas ta seda suudab. Õigemini nüüd ma vist tean.

Esimesel päeval vaatasin ma koos Pauliga muru. Pool tundi järjest. Veeretasime muruliblesid käte vahel ja Paul maitses igaks juhuks paar tükki järele ka. Mina ei hakanud muru maitsma, sest ma olin kõhu just šokolaadist täis söönud. Kuna ma ei olnud suisa 24 tundi sotsiaalmeedias käinud, ei teadnud ma enam, kas fitlife on ikka moes või mitte. Niisiis otsustasin rahuliku südamega oma isudele järgi anda.

Teisel päeval leidis Paul terrassi kõrvalt vihmaveega täidetud crocsi. Vaatasime sügavalt crocsidele silma ja kallasime crocsid veest tühjaks. Endale pähe. Ma küll kahtlesin pikalt, kas tegemist on kõige mõistlikuma ideega, aga kuna mina olin üks läbipõlenud täiskasvanu ja Paul üks õnnelik beebi, siis usaldasin teda 100%. Paulil oli õigus. Crocsi vee pähe kallamine oli tõesti üle pika aja üks kõige toredamaid tegevusi, millega ma kokku puutunud olen.

Muidugi ei jõudnud Paul minu jaoks koguaeg uusi trikke välja mõelda. Nii hiilisid paratamatult ka tumedad mõtted jälle ligi. Siis helistasime keset päeva Peebule. Peep võttis meid maalt auto peale ja viis linna ehituspoodi liiste valima. Liistud tegid ka tuju heaks!

Eile võtsin ma ette aga ühe eriti julge sammu. Läksin üle mitme kuu jälle maniküüri! Täiesti üksinda. Maniküürist tagasi tulles tervitas mind ukse peal üleni saiapuruga kaetud Paul. Pojal olid põsed punnis ja rahulolev naeratus näol. Pidin kaks korda silmi pilgutama, et mõista, kas Paulil on tõesti juusturull käes? Kas Peep ei tea, et üheksakuused pisipõnnid ei söö veel juusturulle? Peep vaatas mulle süütu näoga otsa ja ütles, et Paul ise tahtis seda juusturulli süüa. Kõrrejoogi oli ta ka kuskilt kätte saanud ja täitsa iseseisvalt ära joonud. Kahjuks ei jõudnud me pikalt filosofeerida teemadel, kas üheksakuused oskavad ikka ise juusturulle ja kõrrejooke valida, aga südamest naerma ajas see väike vahejuhtum mind küll.

Viimastel päevade ei ole mul enam ärevushooge olnud. Kadunud on ka jubedad peavalud, mis mind öösiti ärkvel hoidsid. Isegi naeratamine tuleb mul jälle välja. Pikk tee on veel minna, aga usun, et kõik liigub paremuse poole.

Sisemise Onu Heinoga kohtusin viimati paar päeva tagasi. Ta oli pettunud ja ütles mulle, et ole siis selline mõttetu väikelinna emps. Küll varsti unustatakse sind üldse ära!

Vastasin Heinole, et mul savi. Ma ei viitsi enam kalasabaparkettide ja Elroni piletikontrolöride pärast muretseda. Ühtegi uhket tiitlit ma ka taga ajada ei viitsi. Hetkel on oluline ennast ja oma perekonda hoida. Kõik, mis tulema peab, tuleb nagunii, nii hea, kui halb ja siis kui peab. Kas ma tõesti lõpetasin oma loo just sama imala ja haleda tsitaadiga nagu live, love, laugh? Tundub, et Eesti paremuselt 500ndat motivatsioonikõnelejat minust vist ikka ei saa.