Sündinud olen ma Hiiumaal, koolis käinud Tallinna Saksa Gümnaasiumis ja seejärel lõpetanud Tallinna Tehnikaülikoolis majanduse- ning ärikorralduse eriala. Magistrikraadiga ei hakanud ma üldse pingutama, sest mu õel on käsil doktorikraad geenitehnoloogias. Nii lootsin ma lihtsalt kõigile selgitada, et meil on samad geenid ja järelikult olen ma loomu poolest sama tark kui mu õde. Kahjuks tuli välja, et päris nii lihtsalt see geenide värk ikkagi ei käi ja sellega kadus mul ka õigus end targaks pidada. Aga nii nagu iga teine eestlane, lohutan minagi end mõttega, et vähemalt on mul palju elukogemust.
Ülikooli teisel aastal elasin ma vahetusõpilasena Viinis ja Eestisse tagasi tulles hakkasin kooli kõrvalt tööle ajakirjanikuna Postimehe majandustoimetuses. Seejärel kolisin korraks jälle ära, Lõuna-Aafrika Vabariiki. Eestisse naastes alustasin ma tööd Postimehe Eesti uudistetoimetuses. See tähendas seda, et sain kajastada nii tähtsaid poliitika uudiseid, kui ka seda, kuidas keegi mõne linnaosavalitsuse eest roose varastas. Hukka ei tasu mõista siinkohal kedagi. Roosid ongi poodides üle mõistuse kallid ja ole sa vaene Tiit Lasnamäelt või rikas Teet Kakumäelt, naised ootavad sinult üllatuseks lilli ikka ühtemoodi.
Edasi sai minust aga täiesti juhuslikult televisioonitöötaja. Nimelt tegin ma ühel ilusal päeval oma töövarjule ekskursiooni meie meediamajas. Kanal 2 “Reporteri” ruumidesse jõudes leidis aga tollane päevatoimetaja, et kui ma juba niimoodi spontaanselt nende juurde sattusin, siis äkki ma teen õhtustesse uudistesse ka ühe loo. Mina leidsin, et miks ka mitte ja kuna minu entusiasm oli pärast esimest telelugu nii suur, siis ega ma enam sealt päris ära ei läinudki. Kõik vabad päevad, mis mul tekkisid, veetsin ma vabatahtlikuna “Reporteris” kuniks ülemus hakkas ise uurima, et kas mulle meeldibki niisama tasuta tööd tegemas käia või äkki tulen ma nüüd ikka päriselt täiskoha ja palgaga neile tööle.
Ülikooli teisel aastal elasin ma vahetusõpilasena Viinis ja Eestisse tagasi tulles hakkasin kooli kõrvalt tööle ajakirjanikuna Postimehe majandustoimetuses. Seejärel kolisin korraks jälle ära, Lõuna-Aafrika Vabariiki. Eestisse naastes alustasin ma tööd Postimehe Eesti uudistetoimetuses. See tähendas seda, et sain kajastada nii tähtsaid poliitika uudiseid, kui ka seda, kuidas keegi mõne linnaosavalitsuse eest roose varastas. Hukka ei tasu mõista siinkohal kedagi. Roosid ongi poodides üle mõistuse kallid ja ole sa vaene Tiit Lasnamäelt või rikas Teet Kakumäelt, naised ootavad sinult üllatuseks lilli ikka ühtemoodi.
Edasi sai minust aga täiesti juhuslikult televisioonitöötaja. Nimelt tegin ma ühel ilusal päeval oma töövarjule ekskursiooni meie meediamajas. Kanal 2 “Reporteri” ruumidesse jõudes leidis aga tollane päevatoimetaja, et kui ma juba niimoodi spontaanselt nende juurde sattusin, siis äkki ma teen õhtustesse uudistesse ka ühe loo. Mina leidsin, et miks ka mitte ja kuna minu entusiasm oli pärast esimest telelugu nii suur, siis ega ma enam sealt päris ära ei läinudki. Kõik vabad päevad, mis mul tekkisid, veetsin ma vabatahtlikuna “Reporteris” kuniks ülemus hakkas ise uurima, et kas mulle meeldibki niisama tasuta tööd tegemas käia või äkki tulen ma nüüd ikka päriselt täiskoha ja palgaga neile tööle.
“Reporteris” ma tegelikult pikalt olla ei jõudnud, sest sel ajal alustas ka “Õhtu!” saade ja minu peas tekkis mitu lehekülge ideid lugudest, mida ma saaksin just meelelahutussaate reporterina teha. Üsna pea anti mulle “Õhtu!” kõrvalt võimalus kätt proovida ka oma saatega. Nii sai minust “Päriselu Lood” saatejuht ja toimetaja. See saade on olnud mulle sõna-otseses mõttes lapse eest - hoidnud mind öösiti üleval, pannud mind endas kahtlema ja ennast hindama, valmistanud mulle suurimat rõõmu ning peavalu üheaegselt. Eraeluliselt oleks see aga üpris õnnetu, kui minu saade jääkski minu ainsaks lapseks, nii et nüüd on minu elus õnneks ikka ka päris lihast ja luust laps. Kuna emaks saamine on olnud juba hetkel üks kõige imelisemaid ja imelikumaid perioode minu elus, soovin oma kogemusi, mõtteid ja juhtumisi ka teiega jagada. Loodan, et minu lood suudavad mõnele teist olla nii lohutuseks kui ka meelelahutuseks.