Meie pisipoeg Paul saab juba viie kuuseks! Mis on meie elus viie kuuga muutunud?

  1. Meie pojast on saanud suur keskkonnaaktivist.  

Kui keegi soovib teada, miks veedab meie poeg vahel pool päeva vaid mähkmete väel, siis ametlikuks vastuseks on see, et ta soovib juba viie kuuselt keskkonda säästa ja nii riiete kulumise, vee, kui ka elektri pealt kokku hoida. Kui keegi soovib mitteametlikku vastust, siis 95% tõenäosusega ei viitsi selle noore keskkonnaaktivisti ema lihtsalt teise tuppa puhtaid riideid tooma minna. 

   2.  Poeg ei pea mind just kõige paremaks kuulajaks.

Millegipärast jutustab Paul iga päev kõige parema meelega oma kollase mängulinnuga. Ma ei teagi nüüd, kas ma peaksin rõõmustama, et pojal on suur huvi ornitoloogia vastu või lihtsalt leppima faktiga, et Paul soovib vahel suhelda kellegagi, kes ei segaks tema jutule vahele lausetega: “Appi, kui armas sa oled! Kes on armas? Jah, sina oled armas! Kes on kõige armsam? Sina oled!”

Tee, mis tahad, aga vahel oskavad vatiga täidetud sõbrad sind paremini kuulata, kui sinu enda ema. 

   3.  Toidupoes käimine on võrdväärne spa külastusega.

Toidupood enne poja sündi: tüütu koht, kus ei ole piisavalt hapnikku ja ruumi. Koht, kus trügitakse. Koht, mis tekitab ärevust.

Toidupood pärast poja sündi: Koht, kus võib rahulikult kõigile selja keerata, sest keegi ei veereta end selle peale pingilt maha. Koht, kus võib rahulikult kõrvaklappidest muusikat kuulata, sest sa ei pea kaaskülastajate und valvama. Koht, kus leida enda sisemine rahu. Nii kaua kuni toidu ostmine läheb ühiskonna silmis pere eest hoolitsemisena kirja, on pood kõige ideaalsem koht, kuhu süümepiinadeta kisa ja kära eest põgeneda. 

   4.  Kahtlustan, et järjest lapsi saavad inimesed on kas hullud või omavad salajasi supervõimeid.

          Mina nädal pärast poja sündi: Me peaksime teise inglikese kohe järele tegema!

           Mina viis kuud hiljem: Järgmise põrgulise teeme alles siis, kui see siin on    

           inglikeseks hakanud.

Ehk siis ühel hetkel mõistavad seni vaid uinuvaid kaunitare jäljendanud beebid, et ärkvel olemine on lõpututest lõunauinakutest palju põnevam ja kui vanemad ei suuda neile iga viie minuti järel uut meelelahutusprogrammi välja mõelda, siis tuleb see emalt ja isalt lihtsalt karjudes välja nõuda! 

   5.  Ma ei saa enam ise ka aru, mida ma tahan.

Mina pojaga kodus olles: Ma nii igatsen oma aega, üksinda olemist...

Mina üksinda koju jäädes: Ma nii igatsen oma mehi, kas nad võiksid jalutuskäigult juba tagasi tulla?

  6.  Pojale on lubatud rohkem, kui kellelegi teisele.

Kui minu elukaaslane ajaks mind hommikul kell viis üles, sest ta tunneb, et soovib minuga veidike tühjast-tähjast lobiseda, siis pööraksin ma talle süüdimatult selja. Kui aga meie pisipoja tunneb kell viis hommikul, et just nüüd oleks õige aeg emmega vestelda, siis vaatamata varajasele kellaajale olen ma üks suur ja rõõmus kõrv!

   7.  Mõistad, et beebidel puudub vanemate suhtes kriitikameel.  

Sa võid laulda valjult üle toa häälega, mille peale põgeneks Superstaari saate kohtunik Mihkel Raud laua alla, aga sinu pisikese ilmaime arvates on sind endiselt nii ilus ja rahustav kuulata!

   8.  Beebidel on meditatsioon juba käpas.

Ma olen oma elu jooksul kulutanud sadu eurosid erinevate meditatsiooni kursuste, raamatute, ja äppide peale. Selleks, et õppida kohalolu. Paul suudab aga iga päev rahuliku südamega viis minutit apelsini vaadata ja seejärel viis minutit süvenenult oma varbaid imetleda. See ongi vist see hetkes olemine, mille õppimiseks täiskasvanud sadu eurosid kulutavad.

   9.  Olen poja mänguasjadest rohkem vaimustuses kui ta ise.

Kui see oleks Pauli teha, siis viskaks ta oma helesinise ksülofoni vist aknast välja, sest ema elab selle peal välja oma enda lapsepõlve unistusi. Jah, võib-olla unistasin ma kunagi ksülofonisti karjäärist. Jah, võib-olla on minu perel ja minul erinev arusaam sellest, kas “Juba Linnukeste” selgeks õppimine on saavutus, millega teiste ees uhkustada või mitte. Arvaku teised, mis tahes, mina ei kavatse ksülofoni nurka visata!

   10.  Laulmine päriselt töötab.  

Millegipärast arvasin ma alati, et vanemad laulavad lastele, sest nad arvavad, et see rahustab lapsi, aga reaalsuses on see umbes sama kaheldav loogika, kui see, et toores kartul aitab sinikate vastu. Minu suureks üllatuseks saan ma nüüd aga kinnitada, et laulmine aitabki lapsi silmnähtavalt rahulikumaks muuta. Vahet pole, kas sa laulad beebile Nexuse Nii Kuuma või Püha Ööd, rahulikumaks muutub ta igatahes!