Ma armastan suhkruga kaetud maailma. Kanaleid, kus oma elu helgeimate hetkedega kiitusi püüda. Vahendeid, mille abil oma ebakindlust matta ja võimalust ka musta lambana parimate sekka jõuda. Lihtne on täiuslikkuse kultuuri toita ja ideaalist kõrvale kaldumist teiste eest peita. Seetõttu vajame rohkem kui kunagi varem tõelisust ja siirust. Lugusid, mis pakuks lootust ja lohutust. Lugusid, mis ei survestaks ega kraaksuks, kuidas olla parim versioon iseendast. 

Need eelnevad read olid taaskasutusse võetud sõnad. Just täpselt sellesama mõttega algas minu esimene raamat ja algab ka see, sest südames tunnen, et just nii on õige. Mis sest, et lugu on täiesti teine ja selle raamatu sisu eeskujulikust taaskasutusest kaugel.

Selle raamatu peategelased on hoopiski meie tarbimisühiskonna raisakotkad. Sotsiaalmeedia sisuloojad, kes krahmavad asju kokku nii, nagu homset ei oleks, ja keelitavad ka kõiki teisi seda tegema.

Või on neis inimestes siiski midagi enamat? Kas sotsiaalmeedias on ehk midagi enamat kui pildid armsatest kutsudest ja kaugetest meredest?

Siia raamatusse on valitud minu kaheksa aasta jooksul kogunenud mõtted, seiklused ja märkamised sotsiaalmeedia kohta nii ajakirjaniku, turundaja kui ka elukutselise sisulooja vaatenurgast.

Räägin filtrita lugusid, mis panevad küünikutel silmad särama ja parastajatel sõrmed sügelema.

Samal ajal loodan tasahilju, et ehk on ka neid, kes leiavad raamatu lõppu jõudes endas üles õrna empaatianoodi.

Eks see selline mõõdukalt intrigeeriv juturaamat ole. Justkui minu eneseanalüüs, mille mõttelõngast võib igaüks lahti harutada just endale sobiva.