Meie teise poja sünnilugu saab alguse nädal aega enne sünnitust. Nimelt hakkasid juba siis mind kimbutama esimesed võltstuhud. Kiire anatoomiatund: Tuhud on emaka kokkutõmbed, mis annavad tavaliselt märku sünnitustegevuse algusest. Võltstuhud on täpselt samamoodi päris emaka kokkutõmbed, aga kuna nad ei ole progressiivsed, ei aita nad ka sünnitustegevuse algusele kaasa ja seetõttu nimetataksegi neid “võltsiks.” Võltstuhud võivad alguse saada juba nädalaid enne sünnitust, kesta mitu tundi järjest ja viia sind … mitte kuhugi. Ehk siis tegemist on tõeliselt tüütute (aga vajalike) petekatega, mis on nagu päris tuhud, ainult selle vahega, et tulevad ja lähevad siis kui ise tahavad. Samal ajal kui päris tuhud on regulaarsed ja muutuvad aina tugevamaks. Kas teie pea jooksis ka juba selle jutu peale veidi ummikusse? Ja nüüd mõelge ärevil rasedate peale, kes võivad tunde tunda võltstuhusid, hakata juba vaikselt end haiglasse sättima ja avastada siis, et tegemist oli lihtsalt ühe valehäirega.
Õnneks on (minu teada) sellised intensiivsed ja tihedad võltstuhud pigem erandlikud. Näiteks enne esimese poja sündi tundsin võltstuhusid vaid ühel korral ja nõrgalt - paar päeva enne päris sünnitustegevuse algust. Vaatamata sellele, et olin esmakordne sünnitaja, sain kohe aru, et tegemist ei ole päris asjaga. Nüüd, kogenuma sünnitajana leidsin end aga juba nädal enne päris sünnitust olukorrast, kus mind külastasid iga päev täitsa tuntavad tuhud, mis kestsid mitu tundi. Minu “õnnetuseks” olen ma ka suur põdeja ehk siis kui paljud naised eelistavad sünnituseks haiglasse pöörduda viimasel hetkel, tahaks mina alati kohe esimeste tuhude peale sünnitusmaja poole jooksu panna. Mida rohkem kitlites arste ja kõikvõimalikke meditsiinilisi abivahendeid ma näen, seda rahulikum ma olen, et minu ja pisipojaga on kõik hästi.
Niisiis oli see nädal aega “tuhutamist” minu jaoks vaimselt üpriski kurnav. Iga kord kui järjekordsed võltstuhud alguse said, olid minu lootused laes - arvasin, et nüüd läheb küll asjaks, olin juba pooleldi koridoris valmis ja pettusin, kui sain aru, et mind veeti jälle ninapidi. Nii ütlesin juba poole nädala peal Peebule, et mulle aitab. Enam ma oma tuhusid uskuma ei jää ja haiglasse läheme alles siis kui poja pea paistab. Peep siis muudkui lohutas mind, et sellest pole midagi hullu, kui me läheme valel ajal haiglasse ja parem ikka karta kui kahetseda.
Esmaspäeva öösel vastu teisipäeva, kui esimestest “petekatest” oli möödunud juba nädal, tundsin järjekordseid tuhusid ja otsustasin neid igaks juhuks jälgima hakata. Tundusid teised juba õige regulaarsed ja päris, aga näe, ikka lõppesid ära. Varahommikul ehmatasin üles aga selle peale, et tundsin nagu oleks mul veed ära tulnud. Kuna need ei olnud läbipaistvad nagu peaks, tekkis mul hirm, et midagi on valesti. Ajasin üles ka Peebu ja leppisime kokku, et ta vend viib mu igaks juhuks haiglasse kontrolli. Haiglasse jõudes selgus, et need ei olnudki ikka veed, vaid raseduse lõpus võib esineda ka sellist vesist voolust. Ja jällegi - proovi siis aru saada, mis on mis. Õnneks olid arstid väga toetavad ja ütlesid, et kahtluse korral ongi õigem kontrolli tulla ja nii enda kui lapse tervisega mitte riskida. Koju jõudes tuli ahastus jälle peale. Teistkordne sünnitaja peaks oma keha paremini mõistma. Mina olen aga nagu peata kana.
Otsustasin magama minna ja tundsin läbi une, kuidas need nädala jooksul kalliks saanud võltstuhud tulid jälle tagasi. Ootasin, et need mööduksid, aga tulutult. Andsin igaks juhuks Peebule ka asjast teada ja tema leidis, et me võiks ikkagi igaks juhuks nüüd Tartusse ära sõita. Palusin tal veel veidi oodata ja käisin duši all, sest see pidavat võltstuhud ära peletama. Ootasime koos veel tunnikese, aga kuna nüüd oli juba kahtlaselt pikalt olnud iga paarikümne minuti tagant regulaarseid tuhusid tunda ja ka limakork oli ära tulnud, otsustasime Tartusse minu õe juurde sõita. Õe juures jätkusid tuhud ja tundsin, et just nii oleks hetkel eriti mugav sünnitusega alustada - olen välja puhanud, kõht on täis, Paul lasteaias ja Peep minu kõrval. Elevus muudkui kasvas kuniks… tuhud lõppesid jälle ära. Nüüd, kui me olime juba Tartusse tulnud, siingi mitu tundi “tuhutanud” ja lihtsalt kaovad ära.
Enam ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida. Tundsin end saamatuna. Kuidas on võimalik oma keha nii valesti mõista? Nutsin end tühjaks ja lubasin nüüdseks juba umbes kümnes kord, et enam ma nende võltstuhude õnge ei lähe. Tuju oli nii halb, et tahtsin kiirelt tagasi koju Viljandisse saada. Kuna mul oli järgmisel hommikul aga Tartus arsti aeg ja Peep uskus endiselt, et sünnitus võib iga hetk alata, otsustasin ikkagi üksinda üheks ööks Tartusse jääda. Nägin Peebu näost juba ammu ära, et ta tunneb end palju rahulikumalt, kui ta teab, et ma olen Kliinikumist paari minuti, mitte tunniajase sõidu kaugusel. Sünnituse kohapealt on ka tema üpriski suur põdeja.
Tartus otsustasin omalt poolt siis vähemalt nii paljugi võimalikule sünnituse algusele kaasa aidata, et tegin õhtu jooksul kaks pikemat jalutuskäiku. Õhtul magama minnes ei olnud neist päevastest tuhudest aga endiselt jälgegi alles. Rääkisin telefonis emaga ja kurtsin, et kui Peep ei oleks mind siia Tartusse kupatanud, oleks ma hetkel rahulikult omas kodus ja omas voodis, mitte õe diivanil. Ootamatult suur Pauli igatsus oli ka peal.
Öösel kell 2:00 algasid järjekordsed tuhud. Igaks juhuks hakkasin neid mõõtma ja nägin jällegi, et teatav muster on olemas. Kell 03:44 helistasin Peebule, et nüüd on küll vist ikka õige asi käes, sest asi oli palju intensiivsem kui varem. Peep kutsus oma venna Pauli und valvama ja hakkas ise Tartu poole sõitma. Tartus viis mu õde mind samal ajal Kliinikumi ja sõitis ise omakorda Viljandisse, et Peebu vend Pauli valves välja vahetada.
Haiglasse jõudes oli avatus väike, 2-3cm, aga olemas, nii et ämmaemand suunas mu kenasti sünnituspalatisse. Varsti jõudis kohale ka Peep ja saabus vaikus enne tormi. Paar tundi oli kõik täitsa kena. Suutsin tuhude ajal ette kujutada, et sõidan paadiga ja valu justkui ära mõelda. Korrapealt läks kõik aga liiga intensiivseks. Tundsin, et enam ma ise selle valuga toime ei tule. Mis sest, et esimesel sünnitusel ma valuvaigisteid ei kasutanud ja plaanisin ka sel korral ilma nendeta hakkama saada. Arst soovitas mulle minispinaali ehk siis epiduraali “väikevenda.” Tegemist on samamoodi seljasüstiga, aga võrreldes epiduraaliga on selle toime nõrgem ja kestab vaid paar tundi. Natuke õnneks see minispinaal aitas, aga mitte just üleliia palju ehk siis järgnevaid tunde ma hea meelega ei meenuta. Arvasin küll, et sel korral suudan kindlasti valu paremini taluda, aga ei. Nii kui see lõpufaas kohale jõuab olen ma üks suur hädaline valmis. Karjun muudkui appi ja tunne on selline nagu käiks ma suure valu tõttu vahepeal mõnel teisel planeedil ära. Rahuliku sünnitaja tiitlist võin ma unistama jäädagi. Ükskõik kui palju ma ka oma peas ei prooviks, ei suuda ma kogu seda valusat protsessi kuidagimoodi “väestavaks” mõtestada ehk siis minu lihtne talupoja mõistus lahkus ka teiselt sünnituselt vaid ühe mõttega - miks nii ilusale asjale nagu lapse sünd peab eelnema selline agoonia?
Aga lõpp hea kõik hea! Seitse tundi pärast haiglasse minemist oli pisipoja käes ja kõik sellele eelnev unustatud. Nii nagu kõik teised, ei väsi ka mina kordamast, kuidas iga laps on sünnituse valu ja pingutust 100% väärt. Seda erilist hetke, kui sinu rinnale asetatakse laps, ei anna võrrelda millegi muuga.
Selline see lugu sel korral oligi. Kui midagi veel praktilise poole pealt lisada, siis seda, et minul möödus minispinaalist taastumine kergelt ehk siis päev pärast sünnitust oli selg ringi kõndides küll tõesti valus, aga sellist pidevat häirivat valu ma ei tundnud. Ka sünnitusjärgsed emaka kokkutõmbed, millest mulle õudusjutte räägiti, möödusid minul kergelt. Nii et vähemalt kogu see sünnitusest taastumise protsess on sel korral palju kergem, kui esimesel korral olnud.